Jumalateenistus ja armulaud

Inimene otsib ühendust Jumalaga, kes on teisepool nähtava maailma piire. Kristlased usuvad, et meil ei oleks võimalik olla Jumalaga ühenduses, kui Ta ise ei ilmutaks end meile – kui Ta ise ei tuleks meie juurde ja ei annaks meile endast teada. Aga kristlased usuvad ka seda, et Jumal on ennast juba ilmutanud. Ta on teinud seda oma Pojas Jeesuses Kristuses ja viibib Tema kaudu nähtamatul ja salapärasel viisil nende juures, kes Temasse usuvad. Kõik need, kes Temasse usuvad, moodustavad Tema koguduse ehk kiriku, mis ei ole pelgalt maine organisatsioon, vaid üle aegade ulatuv vaimulik ühendus. Sellesse ühendusse kuuluvad ka need, kes on elanud ja uskunud enne meid, sest Jumalas elavad nad edasi.

Meie ühendus Jumalaga saab endale tajutava kuju sakramentide – ristimise ja armulaua – ning Jumala Sõna ja palve kaudu. Et meil seda ühendust oleks võimalik kogeda ja et meie usk Jumalasse võiks leida kinnitust (sest me kõik vajame seda), kogunevad kristlased kokku, et pidada jumalateenistust, kus loetakse Jumala Sõna, jagatakse armulauasakramenti ja palvetatakse. Jumalateenistusi peetakse tavaliselt pühapäevasel päeval, mis meenutab meile Kristuse ülestõusmist, kuid jumalateenistusi peetakse ka kirikupühade ajal (jõulud, ülestõusmispüha, nelipüha, kolmainupüha). Jumalateenistuste kõrval võivad kristlased tulla kokku aga ka lihtsalt selleks, et palvetada – et kõnelda Jumalaga ja lasta Tal palve läbi kõnelda endaga. Nagu Sõna ja sakramendid, nii on palvegi salapärane kanal, mis ühendab meid selle Suure Salapärasega, keda me Jumalaks nimetame. Me vajame Sõna, sakramente ja palvet, et kogeda oma ühendust Jumalaga ning kasvada usus. Oluline on seegi, et jumalateenistuse ja palvuse kaudu võime me kogeda mitte ainult oma ühendust Jumalaga, vaid ka teineteisega – kogeda seda, et me oleme vennad ja õed, et me oleme Kristuse kirik.