Vormsi Püha olavi kirik

Kiriku ajalugu

Kuigi Vormsit mainitakse ajalooürikutes esmakordselt alles 1391. aastal, on praeguse Vormsi kiriku vanim osa, keskaegne altariruum, ehitatud juba u 1270. aastal, samal ajal Haapsalu Toomkirikuga. Sellele viitavad mitmed ehituslikud võtted ja detailid, mis olid kasutusel just mainitud ajal. Ometi ei ole see olnud Vormsi kiriku kõige vanem ehitusjärk. Tõenäoliselt on kõige varasem kirik olnud ehitatud puust ja asunud praeguse pikihoone kohal. Sellest andsid tunnistust kivide read, mida võis näha 1989. aasta remont-tööde käigus kiriku vana põranda all ja mida oli kasutatud puukiriku vundamendiks. Millal see puukirik ehitati, on seni kindlalt teadmata. 1596. a kiriku visitatsiooni ürikus kirjapandud pärimuse järgi oli Vormsi Püha Olavi kiriku rajajaks Taani kuningas. Ainus Taani kuningas, kes Eestis neil kaugetel aegadel viibis, oli Valdemar II, kui ta käis ristiretkel tulevase Tallinna all 1219. aastal. Seda aastat võib pidada arvatavalt vanima puukiriku ehitusaastaks.

Selle algse puukiriku külge ongi siis u 1270. a ehitatud tänaseni säilinud ilus keskaegne võlvitud altariruum. Viimaste taastamistööde käigus puhastati välja keskaegsed võlvimaalingud, mis on Eestis ainulaadsed. Võlvi tipul asuvast päikeseristist lähtub neli linti, mis lõpevad lootosõitega. Võlvisiiludel on näha tähemotiive, suured liiliaõied ja viinapuuoksad. Maalingud viitavad altariruumile kui paradiisiaia sümbolile. Selline kujunduslaad annab tunnistust sidemetest Gotlandiga.

Altariruumi lõunaseinas asub väike aken nn piiluava ehk hagioskoop. Selle kaudu said missast osa need, kes kirikusse ei tohtinud siseneda – nakkushaiged (n pidalitõbised) või need, kes olid kogudusest väljaheidetud. Ajal, kui kirik oli suletud, said selle kaudu sisse vaadata ka palverändurid.

Altariruumis asub ka keskaegse (14. saj. II pool) puuskulptuuri „Neitsi Maarja lapsevoodis“ koopia, mille originaal viidi 1944. a Rootsi ja on seni koos muude ära viidud varadega Vormsi kirikule tagastamata. Käesoleval ajal on need Vormsi kiriku varad deponeeritud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku muuseumisse.

Pärast kooriruumi valmimist kuni Liivi sõjani nägi kirik välja tänapäeva mõistes üsna kummaline: lääne pool suhteliselt kitsas ja madalam palkidest pikihoone ning ida pool kõrgem kivist altariruum. Siiski ei olnud selles tollal midagi erakordset: sel viisil ja selles järjekorras on ehitatud paljud keskaegsed kirikud Läänemere ääres.

Liivisõja ajal 1575. aasta talvel rüüstasid Vene tsaari väed üle jäätunud mere tulles Vormsi saart. Ilmselt just siis hävis kiriku vana palkidest pikihoone. Sellest rüüsteretkest räägib Balthasar Russow oma „Liivimaa kroonikas“.

Sõjale ja katkule järgnenud poole sajandi jooksul oli kirikust tõenäolilselt alles ainult rüüstatud altariruum. Hävitava sõja tagajärgedest taastumine võttis aega.

Kiriku uus pikihoone valmis 1632.aastal ja sellega sai pühakoda oma praeguseni säilinud kuju. Kuna uue pikihoone müürid tulid mõnevõrra õhemad kui keskaegsed kooriruumi ehitajad olid mõelnud, jäid osa pikihoone müüri sidumiseks mõeldud kive kiriku välisseinast välja ja on nähtavad tänaseni.

1660. a kinkisid Söderby mõisnik Hartman Weber ja tema naine Catharina von Kurseln kirikule kantsli, mille valmistas Tallinna meister Elert Thiele. Neli kantsli külge kujutavad Kristust, Moosest, Johannest ja Matteust. Viiendal, mis 1944. a Rootsi viimise käigus kaduma läks, oli kujutatud Peetrust. Kirikus paikneb kantsli 1990.a valmistatud koopia (originaali allesjäänud 4 tahvlit on deponeeritud Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku muuseumis).

1667. a kinkisid Magnushofi mõisnik Magnus Gabriel De la Gardie ja tema naine Pfalzi krahvinna Maria Eufrosyne von Zweibrücken Vormsi kirikule uue altari. Altar kuulub stiililt kõrgbarokki ja selle valmistas meister George Baselaque. Altar lõhuti pärast sõda ja tänaseni on säilinud väis selle ülemise osa maal ja üks inglit kujutav puuskulptuur.

Suuremaid remonttöid on kirikus tehtud veel 1772. aastal ja 1829. aastal, kui kiriku aknaavad ehitati suuremaks ja teravkaarseteks. Aknaavade ümberehitamise ajast on säilinud ka meistrite nimed ja aastaarvud aknalengidel.

1929. aastal sai kirik varasema tõrvatud laudkatuse asemele uue plekkkatuse.

Järgnenud Teine Maailmasõda jättis sügava jälje ka Vormsi saare ajalukku. Vormsi põliselanikud lahkusid saarelt. Peale sõda saarele elama asunud inimesed, kes olid valdavalt samuti luterlased, soovisid jätkata koguduse tegevust ja jumalateenistuste pidamist kirikus. Nõukogude okupatsioonivõim ei lubanud koguduse tegevust jätkata. Järgnevatel aastatel seisis kirik seetõttu valveta ja rüüstati. Kolhoosi ajal kasutati kirikut aegajalt vilja-, heina- ja kartulilaona. Tol ajal hävis ka Vormsi ajalooline pastoraat.

Taas möödus ligi pool sajandit enne kui sai asuda kiriku taastamisele. 1988.aasta suvel algatasid Vormsi kohalikud kristlased kiriku taastamise. Abi selleks saadi Läänemaa kohalikelt võimudelt ja ka endistelt vormsilastelt Rootsis. Annetusi ja abi selleks tööks tuli tuhandetelt inimestelt Eestist, Rootsist ja Soomest.

Taastatud ja korrastatud Vormsi kirik taaspühitseti Olavipäeval, 29. juulil 1990. aastal. Vormsi Püha Olavi kogudus taastati 1989. aastal.

Vormsi kirikuõpetajad

Johannes Duuell 1539
Kersten 1543-1567
Sigfrid 1567
Herman Erkenstamm 1576
Magnus Blomer 1586
Sigfrid Georgii Forsius 1593-1596
Johannes Henrici Schäffer 1610-1636
Jonas Stephan Mystadius 1638-1688
Peter Herlin 1680-1688
Georg Johan Gillaeus 1689-1695
Laurentius Malm 1695-1710
Johan Nygren 1710-1711
Laurentius Naezenius 1712-1717
Mattias Hysing 1717-1735
Andreas Hollming 1736-1769
Johan Matthias Orning 1769-1805
Nicolaus Nils Malmgren 1805-1829
William Alexander Nordgren 1830-1858
Jacob Eduard Petersen 1859-1868
Alexander Wilhelm Lyra 1869
Julius Alexander Nordgren 1869-1902
Veinö Melin 1902-1917
John August Klasson 1921-1929
Karl Nikolaus Nilsson 1929-1934
Hjalmar Pöhl 1934-1944
Ivar Pöhl 1937-1944
Tiit Salumäe (hooldajaõpetaja 1989-2017)
Ants Rajando 1992-   (aastatel 1992-2017 diakon)