Artiklid

Kuldsete kätega mees katuselt

27.07.2022  Kata Varblane
Ilmunud Vormsi valla ajalehes

Vormsi kirikuaeda jõudes ei olnud vaja Aaret kaugelt otsida, mees toimetas katusel. Samas kohas, kus ta viimased pea kolm kuud ilma puhkepäevadeta on veetnud. Kuidas Resteh OÜ objektijuht Aare Laanes Vormsile sattus, kuidas kiriku katuse ehitustööd on kulgenud ning millise mulje on Vormsi ja vormsilased talle jätnud. Kõigest sellest vestlesime Aarega Olavipäeva nädala alguses, kui ehitustööde lõpp oli märkamatult kätte jõudnud.

Kuidas sa sattusid Vormsi kirikule katust ehitama?

Oleme päris palju kirikuid ja mõisahooneid restaureerinud, sealt on tulnud kogemused ja ka edasi soovitamised. Enamasti oleme tegutsenud Läänemaal ja Raplamaal. Eelmisel aastal olid korraga töös korraga kolm kirikut – Jaani kiriku torn, Piirsalu kiriku kooriruumi katus ja Kullamaa kiriku kotraforside [tugipiilar] katused.

Ma polnud varem Vormsil käinud, see oligi üks põhjuseid, miks selle töö hea meelega vastu võtsin. Muidu katuseid on tehtud küll, kuid saare logistika lahendamine tundus põnev. Ise elan Haapsalust paarkümmend kilomeetrit Keila poole talus. Nüüd olen lühikese aja jooksul rohkem praamiga sõitnud kui kogu varasema elu jooksul kokku.

Suur väljakutse oli logistika

Pidime praamiajad nädala jagu ette planeerima. Kuid praamimeeskonnaga oli väga hea koostöö, nad olid väga vastutulelikud. Mandrilt pandi materjalid praamile, ise läksin siit poolt vastu ja saime kohe samal päeval asjad kätte.

Kivide katusele tõstmiseks oli arvestatud kaks päeva kraanatööd, aga saime juba poole päevaga töö tehtud. Kraanajuht oli aga suures hädas, sest kuidagi ei saanud varasemale praamile tagasisõiduks kohta.

Tellinguid tõime Vormsile kolm päeva väikse kastiautoga edasi-tagasi praamiga sõites. Suurele autole polnud võimalik piletit saada, siis oli mai ja metsaveo aeg.

Sadama vahet sõitmist oli kõvasti, sai isegi korra mõeldud kohapeale eraldi auto soetamisele, nii nagu paljudel on eraldi „saareauto“.

Kohalikega suhtlust kirikust kõrtsini

Kohalik rahvas võttis meid väga soojalt vastu. Esmalt Ants ja Kristina kiriku poolt. Poemüüjad on meie parimad toetajad, Retrokohviku Liina pakkus head pizzat, Arvoga sadamast ja Hardiga Krogist saime suurteks sõpradeks.

Kiriku pööningu tselluvill muide rändas nüüd Krogi teisele korrusele – kirik ja kõrts on juba muistsest ajast käsikäes käinud. Meil oli hea meel, muidu oleks vill prügisse läinud.

Kuulutasin vormsilaste Facebooki grupis välja, et vihmaveerennid on pakkumisel ja kohe läksid ära. Meil pole mõistlik jäätmeid mandrile vedada, kui need kohapeal head rakendust leiavad.

Majutus pastoraadi saunamajas oli hästi mugav. Kui sauna ei oleks olnud, siis oleksin kindlasti tihedamini saarelt ära käinud, nüüd polnud vajadust. Vormsi poolt oli kõik suurepärane.

Ehitustöödel jagus üllatusi piisavalt

Katusekivide ladumine oli tegelikult väiksem osa tööst, hoopis mädanenud puitosade (sarikad, talad, müürlatid) väljavahetamisele läks kõige enam aega.  

Esimest plekki lahti võttes sattusime kohe kullasoonele – täpselt selles kohas oli täispikkuses läbi mädanenud sarikas. Korraks tekkis päris suur hirm, et äkki järgmiste sarikatega ootab ees sama suur töö, õnneks see oli siiski ainuke täismahus vahetamist vajav sarikas.

Algul oli mõistatuseks, et kuidas sai too sarikas olla seest pea rusikajämeduselt tühi. Sisuliselt toimis sarikas kui vihmaveerenn. Ükspäev tuli aga Ants Varblane meid tervitama ja jõudu soovima ja lahendas müsteeriumi. 1988 aastal oli ta ise sarikast mädanenud osa välja uuristanud, et sarikas edasi ei mädaneks. Kuna sarika vahetamine oleks toona liiga suur töö olnud, siis oli sarikale külgedele prussid toestuseks pandud ja plekk-katusega see lahendus pidas siiani vastu. Oluliselt raskema kivikatuse koormusele poleks vana lahendus vastu pidanud ja sarikas saigi nüüd uue vastu vahetatud.

Huvitav oli see, et puitkonstruktsioonidega olid kehvad lood ainult katuse lõuna küljel. Tagumine külg oli ideaalses korras. Lisaks ühele eelmainitud 8-meetrisele sarikale oli vaja ka müürlatte vahetada, mille puhul oli vaja neile ligipääsemiseks ka ülemised konstruktsioonid tappida.

Kuna puidutööde maht kasvas eeldatust oluliselt suuremaks, siis sel aastal jäävad põhjakülje kontraforsi katus ja pööningu pennide pealsed käiguteed tegemata. Projekti järgi oli plaanitud vaid paar-kolm tappi välja vahetada, kuid tarvis oli hoopis paari-kolmekümne tapi tegemine. Tappide tegemine ongi kõige aeganõudvam (ja hinnalisem) töö. Käsisaega saed läbi, toksid haamriga kokku ja nii kümme korda järjest kuni ei paber ega juuksekarvgi läbi ei mahu.

Vormsi puit on hinnas

Tappimismaterjali tõime suures osas ise mandrilt. See peab palju aastaid kuivanud olema. Aga ülejäänud materjal oli kõik kohapealt. Materjaliga olime väga rahul. Vormsi puit on tihe ja raske. Just selle kvaliteedi pärast Vormsi puit nii hinnas ja nõutud ongi.

Eelmine katus oli tehtud 1988 ehk 34 aastat tagasi. Kauaks uus?

Vana plekk oli väga paks ja korralik, polnud üldse roostes, kuid valtsid andsid ajaga järgi. Nii paksu plekki ongi kehv valtsida, sellist materjali ei saa piisavalt tihedalt kokku suruda.

Nüüd on kirikul topeltkatus. Kivi all on teine vettpidav SPS-katus täislaudisega. Kui nt talvel S-kivist lumi läbi tuiskab, siis mööda teist katust jookseb kogu lumi/vesi alla ja puitkonstruktsioone see kahjustama ei pääse.

Aega mina ennustama ei hakka, see on tänamatu töö. Igatahes korralikult ta tehtud on, seda võin kinnitada. Ka järelevalve on töödega väga rahul olnud.

Vormsi töö pakkus väljakutseid

Nagu iga vana asjaga, nuputamist oli palju. Mitmed eelmise remondi ajal tehtud tappliited oli vaja välja vahetada, sest need ei vasta tänapäeva nõuetele. Kuldreegel on see, et tapp peab olema vähemalt kahekordne materjali läbimõõt st, et suure tala puhul peab olema vähemalt 60 cm tapp. Pidime mitmeid tappide erilahendusi ja vigureid meisterdama, sest siinsete konstruktsioonidega 60 cm ei andnud osades kohtades välja. Tappimine on nii spetsiifiline töö ka, et enamus tapid pidin ise tegema.

Põnev väljakutse oli risti ja tuulelipu katuselt all võtmine, värvimine ja tagasi viimine. Keerukaks tegi selle risti kaal, ligi 100 kilo. Katusel turnides on sellise raskuse tõstmine korralik katsumus.

Huvitav avastus oli ka see, et risti ja tuulelipu alla oli pandud jalgratta õhulohv, et see vett peaks. Töövõtted olid põhimõtteliselt õiged – selle peale oli mõeldud, et lahendus vett peaks. Lihtsalt käepäraste vahenditega oli lahendatud, eks toona olidki teised ajad ja kõik arusaadav.

Töövõtted liiguvad otse meistrilt meistrile

Õppisin suuresti isa kõrvalt. Haapsalu kutsekoolis õppisin üldehitust ja Tallinna Tehnika Kõrgkoolis käisin ehitusinseneriks õppimas. Restaureerimist pole otseselt kuskil õppinud. Ikka töö käigus ja isa pealt. Päris esimene praktikakoht oli Lihula mõisa ait ja juba kolmas töö oligi kirik – Ridala kiriku katus. Kõrgusehirmuga sain juba toona ühele poole.  

Sünnipäev risti all

Kogu see katus on tehtud sisuliselt kolme mehega, põhitiimis olid veel Viktor Startsev ja Ardo Jürjer. Alustasime 9. mail ja alates sellest oleme praktiliselt kogu aja kohapeal olnud. Ka laupäevad-pühapäevad oleme tööd teinud, va jumalateenistuste ajad. Oma sünnipäeva veetsin ka katusel – see on hästi meeles, sest sel päeval paigaldasin ristile piksemaandust.

Ilmataat oli leebe

Eesmärk oli jaanipäevaks vettpidav katus peale saada. Jõudsime ilusti. Peale seda läksidki ilmad kehvaks. Seega vedas.

Meenub, et kui katusel oli peal ainult kile, mis pole kunagi 100% veekindel, siis käisin öösel kell 2 pööningul ämbreid panemas, kui vihma hakkas sadama. Selline see objektijuhi töö on, peab kõik olukorrad lahendama.

Kivide katusele lappamise ajal oli vahepeal ilm hirmus heitlik. Hea oli, et saime valida katusealuse töö sellisteks päevadeks, kus päike vihmaga pidevalt vaheldus.

Pikad tööpäevad lubasid püsida kolme kuu graafikus

Ainuke puhkus oli meil jaanipäeva ajal üks nädal, ise käisin siis oma talus heina tegemas.

Kuigi puidutöödega läks maht plaanitust kõvasti suuremaks, siis kivide lappamise osa läks eriti sujuvalt. Meestel oli kõva motivatsioon kiirelt valmis saada ja kõva tempo oli peal. Isegi kui algselt oli plaanitud, et 2/3 kividest lähevad klambriga kinni, siis otsustasime kindluse mõttes ringi ja panime kõik kivid klambriga kinni, et katus saaks maksimaalselt tuulekindel.

Järgmiseks tööks on Kullamaa kiriku karniiside ladumine. Ning peale seale seda tuleb väike teenitud puhkus.

Vormsi erilisus vaimustas

Vormsi rahvas on hästi tore. Huvitav oli näiteks see, et kõik lehvitavad, kui autoga sõidad. Algul mõtlesime, et meil on kellegagi sarnane auto, kuid siis saime aru, et nii ongi kombeks ja järgisime eeskuju. See loob hea tunde, justkui kõik on suured sõbrad.

Taarasüsteem on kohapeal vägev. See [taara käsitsi kotti viskamine] on palju kiirem kui moodsad automaadid.

Saare elu on mulle täitsa meeldima hakanud. Juba naljatati, et peaks hakkama krunti vaatama, sest kuldsete kätega meest on saarele alati vaja.

Kolme kuuga sai saare eluga juba väga ära harjutud. Mandril käies olen unustad uksi lahti ja muud sellist, mis saarel kiirelt omaseks sai. Kindlasti plaanin Vormsile ka külalisena tagasi tulla.

Soovitus Vormsile

Kõige populaarsem küsimus, millele iga päev vastama pidime oli see, et kus asuvad rõngasristid. Surnuaiale oleks vaja suurt viita. Me oleks siis oma tööga kiiremini valmis saanud, kui poleks pidanud pidevalt teed juhatama :)

Väga palju erinevaid inimesi kohtasime siin töötades, esimesel päeval oli nt härra Singapurist,  palju välismaalasi. Ootamatult palju oli ka oma tuttavaid, keda juhuslikult siin töötades kohtasime. Nt kohtasin oma mandri naabrimeest, kes parasjagu bussiga rahvast kirikusse tõi. Kiriku juures töötades sai selgeks, et ükskõik, mis kellaajal tuled, alati keegi kõnnib kiriku ümber ja küsib ikka ja jälle teed päikeseristide juurde.